ITAALIA TOIT… selleks ma küll valmis ei olnud!
Itaalia on üks minu unistuste sihtkohti, kuigi selle aasta jooksul olen endale ootamatult saanud võimaluse end rutiinist lahti rebida ja selle asemel hoopis erinevaid teisi seiklusi (loe: reise) kogeda.
Igale reisile on ju omad ootused - kas tutvuda rohkem maa kultuuriga, võtta aktiivsem puhkus tehes sihtkohas aktiivselt kaasa erinevatel ringreisidel, tutvuda ajalooga või võtta ette üks tõeline ja korralik päikesereis.
Tunnistan, et Itaalia puhul olin ma meie olematust suvest juba üpriski väsinud: lõputu päikese ootus ja ujumisest võib unistama jäädagi. Peale selle, kui ma meenutan, kuidas mina ise lapsena suvevaheagadel sõpradega õues seigeldes ning mere ääres logeledes aega veetsin ja lihtsalt igat päeva nautisin, siis tänasel päeval tekib küll tunne, et istun koos lastega toas, nina vastu aknaklaasi ning ootame millal vihm üle läheb või prognoosime, kas lühikeste riietega hakkab tunni aja pärast juba väga jahe või on mõtekam kohe karupüksid jalga ajada.
Jah, otsustasin, et juuli algus (ilmaprogoosi jälgisin suurest rõõmust juba mõnda aega ette ja kujutlesin end rannas päikesevanne võtmas) saab olema üks korralik päikese puhkus. Ja kui veel lisaks saab seda teha Itaalias, mis on tuntud kui pasta, pitsa ning mis peamine - jäätise/gelato maa, oli mul põhjust peale päevitusriiete ka erinevate menüüdega tutvust teha, sest pasta ja mina oleme omavahel väga head sõbrad!
Ootused olid kõrged! Eesmärk nautida täiel rinnal (kuid mõistlikult!) päikest ja toitu ning plaani võetud võimalikult palju jalutuskäike, et näha kõike seda, mida Itaalial pakkuda on. Kohvrid pakitud ja minek! Mina olin Itaalia külastamiseks valmis ja tema minu võõrustamiseks samuti!
Nagu arvata, korralik päikesevann ja mõnus suplus panid mind unustama vihmase ja jaheda Eesti suve! Ilm oli puhkuse ajaks sättinud ainult päikeselised ilmad ja tegevuskava - hommikupoolik rannas, lõunasöök linnas, jalutuskäik, gelato vahepalaks ja õhtusöök - kõlas vettpidavalt, ent oli siiski midagi, milleks ma valmis ei olnud. Ma teadsin seda aga tõesti... ma ei olnud valmis!
Igas riigis, mida ma külastan, proovin alati ka kõikvõimalikke kohalikke toite, restoranides küsin, mis on selle maa "must be" pearoog või magustoit ja siis asun testima, tellin võimalikult erinevaid variante, et ampsata võimalikult suur amps toidukultuurist. Ja ühte ma Teile ütlen - itaallased on minu jaoks (minu personaalne arvamus) täielikud toidujumalad.
Milleks ma siis valmis ei olnud. Alates sellest, et kui ma võtan hommikuks kohvi ja saiakese röstitud pähklitega, siis see kohvi ütleb Sulle: "Tere hommikust, täna tuleb võrratu päev!". Need pehmed maitsed ja kerged üleminekud, mis ühes täiuslikus Latte Macchiatos olla saavad ning mõnusalt täidiserohked saiakesed, mis omavahel üksteist täiendavad, annavad päevale täiusliku alguse, sest peale sellist kohvi nautimist kõndisin ma naeratus suul ranna poole.
Juba naeratad? Tore! Sest see on alles algus, ma ei olnud valmis selleks taevalikuks piadellaks, proovisin nende endi sõnul lemmikuks peetavat singi (loomulikult nende enda oivaline sink!), rukola salati ja pehme juustuga varianti. Ausalt mul on tunne, et ma näen seda nüüd pikemat aega unes ja tunnistan, et kui ma muidu püüan alati proovida erinevaid toite, siis oli asi, mida ma võisin korduvalt süüa. See maitsete kombinatsioon - pehme juust, mahlane rukola (ja üldsegi mitte mõru ega viha) - ja see täisulikult õhuline sink - ja see kõik kokku sooja piadella ja värskelt pressitud apelsinimahlaga... tuleb üks hea unenägu jälle!
Pastad mis ei vaja parmesani! Ma ei ole kunagi saanud pastat, mille maitsekombinatsioonid on nii viimase peal täiuslikuks lihvitud, et mul ei tekkinud isegi mõtet ega soovi küsida juurde parmesani. Ometi ma seda Eestis pastat süües alati teen. Jällegi mõmisen üllatunult ja naudingust, milline pehme maitsete kombo, ei olnud vahet, kas tegemist oli mereanni-, taimetoidu- või lihapastaga. Kõik oli roas täiuslikult läbimõeldud ja pakkus naudingut iga ampsu järel, üha uuesti ja uuesti!
Ja millised suuruses on nende pastaportsud... eriti tore vahe. Kui kelner küsis, kust me pärit oleme, rääkisime, et Eestist ning selle peale soovitas ta tungivalt võtta esialgu üks portsjon kahepeale, sest meie jaoks on need liialt suured. Ja sinna juurde lisas naeratusega - aga meie, itaallaste jaoks, on need portsjonid täiesti tavapärased! Ja nii oligi. Kui pasta on meie jaoks suhteliselt rammus toit, siis mulle kohati tundus, et seal maal on see justkui kerge esimene käik, peale mida võeti veel järgmise käiguna pitsat, liha või mereande.
Jah, ka pitsad on midagi sellist, mille mahlasus mind jällegi üllatama pani. Ma olin juba kinnitust saanud, et maitsete kombinatsioonide täislikkus on neile püha. Maitseid oli lihvitud viimse detailini, ent see, kui mahlased võivad olla pitsad, suutis mind jällegi meeldivalt üllatada. Ei midagi ülearust, ei midagi liiga palju, kõike justkui parasjagu, et see õige toidu nautimise naeratus omale näole manada.
Aga mis on siiani üllataja, ma ei olnud teadlik, et Itaalia on peale selle kõige veel imeline mereandide valmistamise maa! See, kes siiani väitis, et tema karpe ei söö, talle ei maitse ja veel tuhat muud vabandust, muutis nüüd Itaalia mereandide restoranis õhtustades täielikult oma meelt ning oli nii meeldivalt üllatunud, kui hästi olid need valmistatud, et soovis antud restorani veel korduvalt külastada. Mille üle minul oli ainult siiralt hea meel, Itaalia tegi seda jälle, juba lugematu arv kordi suutis ta meid ikka ja jälle üllatada, panna meid naeratama.
Ja need magustoidud, mis lõpetavad selle oivalise maitsete jalutuskäigu. Tiramisu, mascarpone, toorjuustukoogid... ärge unustage, kõik maitsed on lihvitud viimase täislikkuseni. Jällegi tõden, et sellist tiramisut, mida nemad väitsid olevat "õige" tiramisu, olen ma tõesti ainult Itaalias saanud ning ainuke mure, et selle kirjeldamiseks jääb mul siinkohal tõesti sõnadest puudu!
Vaid üks asi, mille üle ma pead vaevan, jäi selgusetuks. Need portsjonid, mida sealsetes restoranides pakutakse, on üle mõistuse suured - siis kuidas nad küll nii head vormis püsivad? Jah, hommikusel jooksurajal nägin ma väga väga palju spordiharrastajaid. Teisalt, asi võib olla hoopis selles, et nad ei söö, vaid naudivad igat suutäit, võtavad söömiseks aega ja ühte pastat võib vabalt süüa 1,5-2 tundi - aeg ei olnud seal üldse küsimus - ja pean parandama - mitte süüa, vaid nautida!
Reisipakkumised leiad siit: https://tuusik.ee/reisiotsing
