Miks Türgi?
Hei, olen Liis ning mul on heameel jagada sinuga oma reisikirge. Seda põnevust, ootusärevust, planeerimist, emotsioone, uusi elamusi, huvitavaid tutvusi ning meeletut rahulolu, mida reisimine pakub.
Hiljutised reisid on mind viinud pigem erinevatesse sihtkohtadesse (teadlik valik välja selgitamaks, kuhu ma tulevikus ära emigreerun :) ), kuid Türgi (täpsemalt Alanya) on koht, kuhu ikka uuesti tagasi satun. Tegelikult ongi Türgi „süüdi“ selles, miks minust peale mõningast reisivaegset eluperioodi (seoses elu rõõmsamate ja kurvemate keerdkäikudega) on saanud aktiivne reisisell, kellel peab vähemalt üks (soovitavalt mitu) reisi ees ootamas olema, et süda rahul oleks.
Minu seekordne Türgi plaan sai alguse tõenäoliselt ühel kargel ja pimedal talveõhtul (kes seda täpselt mäletab, sest kõik sellised õhtud möödusid reisiportaalides ringi kolades), mil internetiavarustes surfates sattus minu ette nii hea reisipakkumine, mida ei olnud võimalik „jätta“. Minu pangakonto kahjuks :) ja reisikire rõõmuks olen liitunud kõikvõimalike reisipakkumiste teavitusportaalidega ning seeläbi jõuavad minuni konstantselt igasugused vahvad pakkumised. Pakkumised, millest on võimatu mööda vaadata. No ja mõningase mõttepausi järel libiseski sõrm „BRONEERI“ nupule. Alanya, siit ma tulen!
Sel aastal oli laste koolivaheaja süsteemis ülemineku aasta, mis tähendab, et erinevates koolides olid vaheajad erinevatel aegadel. Kui muidu on koolivaheaegadel hinnad kõrgemad, siis tänu süsteemi muutusele sain oma koolilapse vaheajaks väga hea pakkumise. Lisaks sattus reisiaega ka vanema lapse 12. aasta sünnipäev, seega sai selgeks, et perereis terendab.
Viimasest lastega kaugemast reisist (Türgi :)) oli möödas 1,5 aastat, kuivõrd vahepeal olen seigelnud täiskasvanute seltskonnas (millel on muidugi omad eelised :)), seega oligi juba aeg lapsed taas võõrsile viia. Katsun ikka võimalusel ka oma järelkasvu reisipisikuga nakatada. Loodan, et neist saavad niimoodi mõnusad maailmakodanikud ning alati valmis oma emaga uuteks seiklusteks. Tundub, et vähemalt ühega hakkabki juba plaan teostuma…
Aga miks ikkagi Türgi?
Valik tekitab alati küsimusi just näiteks minu turvalisi valikuid tegeva ema jaoks, kes minevikusündmuste valguses ja tulevikusündmuste kartuses sinna oma jalga ei tõstaks. Mina aga olen selline „tuleb, mis tuleb“ koolkonna jünger, seega liialt ette ei karda. Pealegi tuleb kõige kartuses siis hoopis kodus istuda ja sellega (s.t seiklustevaba eluga) ma ei riski. Ma ei ole ka seni oma reisidel Türgi puhkusepiirkondadesse end mitteturvaliselt tundnud, isegi viimasel reisil, mis sattus Erdoğan`i „jah“ või „ei“ hääletamise aega. Ainuke märk sellest, et miskit toimumas, olid reklaamplakatid linnaruumis ning valimisõhtul televiisoritest jälgiti tulemusi (sai endalgi hotelli fuajees teleka poole kiigatud).
Muidugi on piirkond väga looduskaunis kohas kostitades hingematvate vaadetega ning kultuuripärandit leidub rohkem kui jõuad ära vaadata, kuid samaga saavad vastata ka teised Vahemere piirkonna sihtkohad. Minu jaoks on Türgi reisi valiku suureks poolthääleks aga asjaolu, et hinna ja kvaliteedi suhe on täiesti paigast ära. Nimelt on kaalukauss väga tugevalt kvaliteedi poolel (võrreldes hinnaga).
Kui mahti jälgida pakkumisi ning broneerida õigel ajal (sh. võimalus haarata kinni viimase hetke pakkumistest), saab väga mõistliku hinnaga kõik hinnas toitlustustüübiga reisipaketi, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt ei pea reisil olles kulutama sentigi. Katus on peakohal ning kõht on pidevalt nii täis, et soovid mõneks ajaks vaid toidust eemale pääseda. Lisaks kannavad su aja sisustamise eest hoolt hotelli meelelahutusmeeskond ning pakutavad vaba aja tegevused. Kui on plaan minna säästureisile, tasub siiski kinni pidada kohalikust kombest anda jootraha teenindavale personalile, näiteks ka 1 liir, mis eurodes on 27 senti, teeb teenindaja meele rõõmsaks.
Pean tunnistama, et liiga kokkuhoidlik reisija ma ei ole, seega minu reisieelarve sisaldab ka väljasõite, sisseoste, kohalike maitsete tundmist ning kindlasti tahaks täiendada oma elamuste pagasit. Näiteks oleks ju patt lahkuda Türgist kogemata hamami ehk Türgi sauna. Olen hiljem täitsa igatsenud seda ning sel korral sai juba enne reisi hamami aeg ära broneeritud. Kuigi suurem laps esialgu arvas, et tema hamami protseduuri ei soovi, siis peale naha koorimist, seebivahupesu ja massaaži oli siiski väga rahuloleva näoga.
Seega peab minu puhkusesse mahtuma ka pisut kultuuri, ohtralt kauneid loodusvaateid, sobivalt kohalikku elu, killuke aktiivset tegevust ning tsipake ka adrenaliini sekka. Muidugi peab puhkus olema ka puhkus, seega päike, meri ja mõni reisiraamat (tuleb ju ammutada ideid uuteks reisideks) on kindlasti omal kohal. Samas liiga pikalt ma rannatoolis ei püsi ja seetõttu meeldibki mulle Türgis pakutav ekskursioonivalik. Põnevaid väljasõite saab teha nii maal, merel, jõel kui ka õhus. Hinnad on seejuures nii soodsad, et tekib tahtmine võtta kohe rohkem kui mitu. Probleemiks kujuneb see, et kõike pakutavat on keeruline 7 päeva sisse ära mahutada, sest tuleb ikkagi jätta ka mõned päikese nautimise päevad, mil saab lasta ajal lihtsalt kulgeda.
Kahjuks kulgebki Türgis aeg tihtipeale liiga ruttu ning ostlemiseks ei taha jätkuda seda piisavalt. Kuigi enamjaolt seostub Türgiga niiöelda tänavakaubandus ning liiga aktiivsed müügimehed, kes riigi esmakülastaja kindlasti esimese hooga täiesti ära ehmatavad, siis tegelikult leidub ka mõistlikke ostlemise võimalusi.
Näiteks asub Türgis minu lemmikpood Waikiki. Lasteriiete varud saab seal alati väga korralikult täiendatud ning seda imesoodsate hindadega. Poest leidub toredaid leida ka meeste- ja naisteosakonnast, kuigi pigem sellisteks casual hetkedeks. Waikiki on vaid üks kaubamaja stiilis poodidest, kus ükski müüja ei kutsu sind poodi sisse ega enamasti tülita ka ostuprotsessi ajal (kui vaid viisakalt abi pakkudes). Koos lastega ei saanud kahjuks liiga põhjalikke poetuure ette võtta, mis tähendas minu puhul, et loobusin osade riiete proovimisest kuna kõrvalseisjad muutusid juba väga närviliseks ning kodus pidin tõdema, et sai väheke liiga suured numbrid võetud, hehee.
Rohkem veel kui igasugu tavaaripoodides tuulata, meeldivad mulle kohalikud turud. Just need, kus kohalikud käivad oma aed-, puu ja köögivilju ning marju müümas. Sekka igasugu pähklid, Türgile omased maiustused, vürtsid ja muu selline.
Avastasime viimati ka väga maitsva marmelaadi tüüpi, kuid siiski pisut teistsuguse konsistentsiga maiuse, mis ei olnud üldse liiga läila, siirupiga üleuputatud ega võõrapärane. Tegu oli pistaatsia- ja sarapuupähklitega kokku segatud magustatud geeliga, millest oli moodustunud ühtlane mass. Maitset oli rikastatud erinevate puuviljade mahlaga. Külakostiks toodud karbike sai meie endi poolt külas olles pea kohe tühjaks aidatud söödud. Pisut piinlik, aga lihtsalt ei saanud pidama.
Jah, olen täiesti päri, et kõiki neid võimalusi pakuvad veel mitmed sihtkohad ning tegelikult kavatsengi ka need teised kohad üle vaadata, kuid Türgi jääb kuidagi eriliselt soojalt minu südamesse. Oli ta ju minu uue teadliku „reisirikka“ elu alguspunkt. Seni kuni olukord maailmas veel lubab, lähen kindlasti veel tagasi, jäi mul ju taaskordki külastamata Türgi loodusime Pamukkale, kuhu olen juba ammu unistanud minna.
Ja no tegelikult ei anna Istanbul ka rahu…
Eks mõttes mõlguvad juba ka sügisesed reisiplaanid, aga eks näis…
Sel korral oli meie nädal (kõik hinnas söökidega) sooja päikese all 359 € nii täiskasvanule kui 12-aastasele lapsele, 7-aastasele lapsele aga vaid 192 €.
